Olgem ausad, suurem osa täiskasvanuist laseb aeg-ajalt lendu mõned vandesõnad, olgu see siis kõva häälega, vaikselt pobisedes või mõtteis. Põhjuseks võib olla liigne joovastavate jookide tarbimine, reaktsioon varba äralöömisele või siis… mõnele lihtsalt meeldib seda teha.

vandumine

Tavaliselt küll kipuvad inimesed vandesõnade kasutamist häbenema ja paljud väidavad, et nemad seda küll ei tee ja nendele, kes avalikult vannuvad, vaadatakse viltu. Kui meie suusasangar Kristina Šmigun-Vähi 2010. aasta Vancouveri olümpial 30 km klassikasõidus kehvade suuskadega võitles, oli rahvusvahelises telepildis kuulda, kuidas ta hüüdis raja kõrval seisnud hooldemehele “T..a küll!” Need kaks sõna said toona kohati rohkemgi tähelepanu kui tema 28. koht. Eestlanna emotsiooni ajel välja pahvatatud vägisõna pahandas paljusid kaasmaalasi nii palju, et nad pöördusid suisa pressinõukogusse.

On siis vandesõnade kasutamine tõesti nii halb? Tunnetus- ja keeleteadlane Benjamin K. Bergen kirjutas enda mullu sügisel avaldatud raamatus, et tegelikkuses on vandumine just kasulik – see võib olla naljakas, puhastav ning emotsionaalselt erutav.

partyBergen kirjutab enda raamatus “What the F: What Swearing Reveals about Our Language, Our Brains, and Ourselves”, et ropendamine, vandesõnade kasutamine näitab, kuidas aju keelt töötleb ning miks keeled üle maailma erinevad.

Raamatust saab teada nii mõndagi uut, näiteks kirjutas Bergen, et jaapani keeles pole vandesõnu, vähemalt mitte samas mõttes nagu enamikes teistes keeltes. Jaapani keeles saab küll meie mõistes vandumist jäljendada – et näiteks teist solvata või öeldut tugevamalt väljendada –, kuid puudub selline grupp sõnu, mida saaks teiste keelte eeskujul just vandesõnadeks nimetada.

Lisaks vastab Bergen enda raamatus mitmetele intrigeerivatele küsimustele. Kuidas on võimalik, et patsiendid, kes on pärast rabandust sisuliselt kõnevõimetud, suudavad ikkagi karjuda “Neetud!”? Millal muutus inglise keeles sõna “cock” ropuks, kui varasemalt tähendas see pelgalt kukke? Miks on “sitt” vulgaarne, aga “kaka” lapsik? Miks ei ole Samoa laste esimene sõna “emme”, vaid tihtipeale hoopis “söö sitta”? Ja miks näitame me keskmist sõrme, kui tahame kedagi pimedasse kohta saata?

“Ropendamise kaudu väljendame me enda kõige tugevamaid emotsioone,” selgitas Bergen. “Ropendamine on pigem refleksiivne, mitte reflektiivne ja just seetõttu näitab see väga hästi ära, kes me oleme ja mida me tahame.”

kids 1

Bergen rääkis, et raamatu kirjutamisel üllatas teda see, et kui on üldlevinud arvamus, et ropendamine kahjustab laste mõttemaailma, piirab nende sõnavara või tekitab neis agressiivsust, siis tegelikkuses sellele tõendeid ei ole. “Vastupidi, 18-aastasel, kes kasutab vandesõnu, on keskmiselt palju suurem sõnavara,” selgitas Bergen. “See pani mind tõsiselt mõtlema – miks me end laste keskel olles tsenseerime? Tavaliselt teeme seda spontaanselt, ilmselt seetõttu, et kui olime ise lapsed, kippusid inimesed end meie juuresolekul tsenseerima. Meile õpetati, et on sõnad, mida ei tohi mitte mingil tingimusel kasutada. Lastega olles võiks enda sõnakasutust kontrollida selleks, et nad ei kasutaks neid sõnu sotsiaalsetes olukordades valesti.”

“Kui lapsi õpetada, kuidas sotsiaalsetes olukordades käituda ja keele vastu austust üles näidata. Ropendamise keelamisega väga kaugele ei jõua, nagu on näidanud näiteks alkoholikeeld. Aga lastele tuleb õpetada, et nad võivad aeg-ajalt vandesõnu kasutada, aga nendeks on oma koht – mitte klassiruum,” lisas Bergen.

Lisa kommentaar


Emaili ei avalikustata. Kohustuslikud väljad on märgiga *

Blogi